kuulutuse lisamine tasuta
Detailsem otsing
oranž riba
Tagasi blogisse

Maaklerteenuse standard


Hurraa?
Novembrist hakkavat erinevate meediakanalite kohaselt Eestis kehtima uus maaklerite teenusstandard, mis peaks “lööma korra majja“ meie kinnisvaraturul: lõpuks ometi pidavat maaklerteenuse eest maksma hakkama selle tellija, kirjalikud maaklerilepingud muutuma kohustuslikuks ning teenuses pettunud kliendil tekkima võimalus tarbijakaitsesse pöörduda. Kõik nagu tunduks päeva pealt paremaks minevat - kas see aga nii ka olema saab?



kohver

Igav, kuid oluline taust
Kõigepealt on üldises meedias tehtud oluline viga - kehtima ei hakka uus teenusstandard, vaid 2012 aasta novembriks peaks valmima selle eesti keelne tõlge. Hetkel on standard inglise keeles, kuna tegemist on Euroopa Standardikomitee (CEN) standardiga 2009 aastast (EN 15733:2009 pealkirjaga „Services of real estate agents - Requirements for the provision of services of real estate agents“).

Teatavasti aga peavad CEN’i liikmed, k.a Eesti Standardikeskus, kehtestama CEN’i poolt kinnitatud standardid muutmata kujul siseriikliku standardina. Sellest lähtuvalt kinnitas Eesti Standardikeskus märtsis 2010 dokumendi EN 15733:2009 siseriiklikult numbriga EVS-EN 15733:2010, pealkirjaga „Kinnisvaramaaklerite teenused. Nõuded kinnisvaramaaklerite teenuste pakkumisele“. Standard ise jäi tõlkimata, mis ei tähenda aga seda, et sellel poleks sama jõudu kui eestikeelsel standardil.

Kokkuvõtteks: meedias ülistatud maaklerite teenusstandard kehtib juba aastast 2010.

Mis see standard üldse on?
Vastavalt Eesti Standardikeskusele on standardid enamasti vabatahtlikud dokumendid, mis ei ole mõeldud õigusaktideks, vaid juhend- või abimaterjalideks neile, kes soovivad standardeid kasutada ning näevad selles endale kasu. Need aitavad tagada näiteks mingi teenuse üldist kvaliteeti, pakkudes nii ühtset terminoloogiat kui ka minimaalseid nõudeid, mis omakorda annab võimaluse teenuse tellijatel pöörduda kaebuste korral vastavate instantside poole.

Praegune Eesti standardimissüsteem on üles ehitatud standardite algset eesmärki silmas pidades - olla infoallikateks ja abivahenditeks, mitte sunnivahenditeks. Seega kehtib kord, kus standardi ja riikliku õigusakti omavahelise erinevuse korral peab lähtuma viimasest. Võib aga juhtuda, et riik on õigusaktiga (seaduse või määrusega) mõne standardi kohustuslikuks teinud ning sellisel juhul peab standardit kindlasti järgima.

Standardite kasulikkusest saab hea näite tuua kinnisvara hindamisel. Kõik professionaalsed kinnisvara hindajad lähtuvad oma töös konkreetsetest hindamist puudutavatest standarditest. Sel viisil saavad nii hindajad kui hinnangute kasutajad vajalikest mõistetest ühtemoodi aru ning hindajad läbivad kõik ühesuguse hindamisprotseduuri. Hindajatel on ühtsed lähtealused, mis lõppkokkuvõttes annab võimaluse hindu omavahel võrrelda.

EVS-EN 15733:2010
Standardi EVS-EN 15733:2010 näol on tegemist üldnormiga. Seega peaks see korda minema absoluutselt kõigile, kes ennast maakleriks nimetavad.

Standardis määratletakse nõuded kinnisvaramaaklerite teenustele. Nimetades mõned:

  • kirjalik maaklerileping;
  • minimaalsed nõuded sellele, mida peab maaklerileping sisaldama;
  • kliendile (müüja, ostja) jagatav informatsioon;
  • maakleri kompetentsuse üldised nõuded;
  • jne.

Senimaani on Eestis maaklerteenuse puhul üldjuhul lähtutud võlaõigusseaduses ja kinnisvaramaaklerite „Heade tavade koodeksis“ sätestatust. Kui seaduses on toodud pigem õiguste ja kohustuste loetelu ning koodeksis on kõike liiga üldiselt määratletud, siis mainitud standard on kindlasti esimene tõsisem samm maaklerteenuse kvaliteedi parandamisel Eestis.

Milles siis probleem?
Esiteks. Nagu juba öeldud, pole standard reeglina kohustuslikuks järgimiseks vaid juhend- või abimaterjaliks. Sama kehtib ka EVS-EN 15733:2010 kohta. Kindlasti aga on vastavatel organisatsioonidel oma liikmetelt võimalik nõuda standardist lähtumist.

Teiseks. Kui standardi ja kehtiva seadusandluse vahel tekib vasturääkivusi, tuleb lähtuda viimasest. Seega, kuigi EVS-EN 15733:2010 järgi peaks maaklerlepinguid sõlmitama kirjalikult, jätab võlaõigusseadus siiski võimaluse sõlmida neid ka suuliselt. Seega tuleks muuta seadusandlust.

Kolmandaks. Olgugi, et standard on Eestis kinnitatud juba 2010 aastal, pole selle järgimist peaaegu et üldse täheldada. Mis peaks siis muutuma 2012 aasta novembrist, kui standard tõlgitakse eesti keelde?